Jaan Rääts - Eesti muusika modernist

Jaan Rääts on kaasaegse eesti muusika võtmefiguurina jätnud kustutamatu jälje ülemaailmsele muusikamaastikule. Tema kompositsioonid, mida iseloomustab nende selgus, rütmiline hoog ja uuenduslik harmooniline keel, paigutavad ta kindlalt modernismi valdkonda. 

Rääts tõusis heliloojana esile 20. sajandi keskel toimunud suurte muusikaliste muutuste perioodil. Muusika modernism püüdis eemalduda traditsioonilistest tonaalsetest struktuuridest ja uurida uusi vormilisi, harmoonilisi ja väljenduslikke võimalusi. Jaan Rääts võttis need ideaalid omaks, lisades oma kompositsioonidesse avangardistlikke tehnikaid ja progressiivseid ideid.

Jaan Rääts on üks juhtfiguure eesti muusika stiilimuutuses 1960. aastatel. 1950-1960ndatel tuli eesti muusikasse uus põlvkond noori uuenduslikke heliloojaid Eino Tamberg, Veljo Tormis, Kuldar Sink Arvo Pärt, Jaan Rääts.​

Jaan Räätsa sümfoonia nr. 3 ja sümfoonia nr. 4 peetakse üheks esimeseks modernismi näidiseks eesti muusikas. Tema 1961. aastal loodud kontsert kammerorkestrile nr. 1 op. 16 on teos, mis viis eesti muusika maailma ja on tänapäeval eesti muusika

Jaan Räätsi entusiasm erinevate uuenduste suhtes muusikas põhjustas omal ajal suuri vastuolusid ja etteheiteid (süüdistused liigses intellektualismis, lakoonilisuses, motorismis, traditsioonilise vormi murdmises, emotsioonide puudumises).

"Meie põlvkonnast sai Jaan Rääts oma urbanlike sümfooniate eest (...) kõige valjemini karjuda rahvuskongressi kõrgeimalt toolilt (...) Uue muusika suur kaitsja oli Ofelia Tuisk, ilmselt üks Eesti kõige suupärasem ja lahedamalt mõtlevamaid muusikakirjanikke." (Tauk, 2010: 444)

"Aja jooksul vaieldi, kuna Jaan Räätsi loomingu populaarsus kasvas ja suhtumine kaasaegsesse muusikasse üldiselt muutus.  Just selline noor eesti muusika, mille uus rahvuslikkus ja originaalne vaim, leidis kiiremini tee rahvusvahelisele areenile (Kuusk 1970). Pärast enam kui kahekümneaastast vaheaega kõlasid vastloodud kompositsioonid rahvusvahelisel muusikamaastikul. Selles oli suur osa suhteliselt värskel uustulnukal Jaan Räätsil." (Kuusk 1970) (1)

Jaan Rääts, Eesti muusika üks silmapaistvamaid moderniste, oli juba Tallinna Konservatooriumi ajal silmapaistev uue muusika eestkõneleja.

​ Jaan Rääts pidas tõelist võitlust Šostakovitši teenitud tunnustuse eest, kelle muusikat püüti ignoreerida kui formalistlikku. (Kuusk 1970)

​Jaan Räätsa võitlust noorte heliloojate kaitseks meenutab ka tema kauaaegne kolleeg Rodion Šedrin oma autobiograafilises raamatus (2014).​



                                     Jaan Rääts Concerto for Chamber Orchestra -
                                     concerto that took Estonian music to the world
                                     Source: Youtube

Nõukogude muusika ajaloost: NSV Liidu Nõukogude Heliloojate Liidu pleenum 1966. aastal, pühendatud dodekafooniale
​
Artikli autor Ekaterina S. Vlasova

1960. aastate alguses toimus nõukogude muusikaelus olulisi muutusi võrreldes eelmise kümnendi perioodiga. Nõukogude perioodil kujunes ühiskondliku eksistentsi normiks elanikkonna informatiivne isolatsioon sündmustest ja suundumustest, mis olid riigi juhtide arvates ebasoovitavad. Paljud ühiskondlikult olulised sündmused jäid avalikkuse eest varjule, sealhulgas ka arutelu kaasaegse muusika probleemide üle (dodekafoonia probleem), mis arenes Nõukogude Heliloojate Liidu direktoraadi viiendal täiskogul. Võitlus, mis toimus 1966. aasta kevadel esimestel päevadel, ei olnud ainult uue muusikakeele eest.
"Kunstilise" suuna heliloojad, nende hulgas Kara Karajev, Rodion Štšedrin, Jaan Raats ja Boriss Kluzner, samuti Nelli Šahnažarova ja Mihhail Bjalik, võitlesid "korrektsesse" poliitilisse sõnastusse mässitud jõhkra ignorantsuse vastu. Nad seisid oma õiguse eest kunstilisele sõnavabadusele.
Palju lihtsam oli järgida dogmasid, kirjutada vastavalt reeglitele, mis on loodud millal või kelle iganes poolt, otsida sobimatut ideaali "sümfooniate ja ooperite laulumaterjalil", lükata tagasi traagilise kategooria kui nõukogude kunstile kohane.
Ometi seisnes "Dodekafoonilise pleenumi" tähendus eelkõige selles, et väljakujunenud tava, mille kohaselt varjati teadasaamine ebasoodsast sündmusest või nähtusest, puruneks toimunu laiaulatusliku ühiskondliku tähenduse tõttu.​
                  Jaan Rääts Symphony No.3
                  Conductor: Jüri Alperten
​                  Pärnu City Orchestra (2012)
"Jaan Räätsa Kolmas sümfoonia oli esimene, mis sai terava kriitika osaliseks. Peaaegu sama hinnang anti ka Neljandale "Kosmilisele" sümfooniale. Tundub aga, et Jaan Rääts oli eelmise sümfoonia kriitikat arvesse võtnud: eelmise sümfoonia mehaanilise lähenemise asemel on neljas sümfoonia juba elavalt orgaaniline ja kohati meloodiline. 
(Karl Leichter, 1962)
                Jaan Rääts Symphony No.4
                    Conductor: Roman Matsov
                    Estonian National Symphony Orchestra
 Rodion Shchedrin: Autobiographical Memories -   Rodion   Shchedrin - Google Books
​​Rodion Štšedrin: "Karajovi vaprat kõnet 1966. aasta Heliloojate Liidu täiskogu istungil, mil esmakordselt esitati tema Kolmas sümfoonia ja minu Teine sümfoonia. Nõukogude kommentaatorid tormasid meid kokku nagu käeraudad, viies meid järsku formalismi pattude juurde ja pöördudes kaheteistkümnenda helirea poole. /.../ Järgmisena püüdis Kabalevski lammutada minu väidet, et kaheteistkümnenda tooni kasutamine on puhtalt muusikaline tehnika ja ei ole seotud ideoloogiaga: "Niipalju kui ma näen, olete te koos Karaeviga teel. Niipalju kui mina näen, olete Karaevaga samal teel," teatas ta. Ühepoolsed tänavad on kõige kiirem ja ohutum viis, tulistasin saalist tagasi. Eesti helilooja Jaan Rääts kaitses meid"